11.Jaanuar ehk rahvusvaheline tänulikkuse päev

 Täna mōtisklengi tänamise ja tänulikkuse kohta. On ikka paljugi, mille east tänulik olla. Täna saanuks 100 aastaseks meie vanaema Misella, keda meie kutsusime Anaks. Tema mind kasvatas ja õpetas, oli karm, vahest  ehk liigagi kuid inimene minust sai. Ana õpetas mind austama ja armastama loodust, lilli ja  hindama igas aastaajas oma ilu. Täna olen tänulik ja õnnelik, et mul on kodu ja pere ning töö ja võimalus tegeleda ka hobidega nagu pillimäng ja liikumine looduses , samuti aiandus ja lilled.

Mida õppisin? lumise talve tõttu on pidevalt elektriatkestus, mis annavad võimaluse kütta kaminat, nautida tule praksumist, mütiskleda ja koos pereliikmetega mängida lauamänge, mida tavapärases rutus teha ei saa. Nii, et olgem tänulik ka selle eest, kui vahest elektrit ei ole. 

Kui elekter lõpuks tagasi tuli, otsustasin siiski Ana meetuseke ja 100. sünniaastapäevaks teha torti nii nagu tema seda tegi, ehk ehtsat biskviiti ja võikreemi. Kuna võikreemi retsept oli meelest läinud, tuli üles otsida Ana vana raamat "Maitsvast ja tervislikust toidust" aastast 1955. Retsept leitud asusin tegutsema, kuna soovisin kiiremini tulemuseni jõuda, siis kasutasin miksrit - see ei olnud või vahustamisel aga kasuks vaid hoopis kahjuks, või muutus liiga vedelaks ja ei vahustunud ( kes teab, vast oli veel vigu). Ei jätnud jonni ja järgmise portsu tegin käsitsi, nii nagu olime Anaga koos teinud ja see võikreem tuli ka välja. Tort maitses tõesti nagu aastate eest lapsepõlves. 

Mida õppisin? Kui soovid lapsepõlve maitseid, siis tuleb need ise teha. Alati ei saa asju teha kiiremini ja mugavamalt, mõned asjad käivad nn ona aja ja tehnikaga. Vana kokaraamatut sirvides tuli meelde palju koos veedetud ajast ja tehtud toitudest. Ana oli hea kokk ja hea õpetaja.